Uncategorized

How we got a cat | Other

Üks päev me Mardiga mõtlesime lihtsalt, et tavai võtame kassi omale! Idee küpses meil juba terve suvi, sest nii hea oleks, kui oleks üks karvane sõber kodus. Kassi võtmine ise oli raskem, kui idee. Mart tahtis sada prossa kassipoega võtta, ma oleks nõus olnud ka juba vanema kassiga aga jõudsime järeldusele, et oky kasaipoeg siis. Hakkasime siis varjupaikade lehti läbi lappama ja käisime isegi Paljasaarel loomade varjupaigas suuri kiisusi vaatamas. Seal muidugi oli üks kiisu, kes mulle nii hinge läks, et jube aaga läks nii, et üks paar võttis ta samaaeg omale, loodan et see kiisu sai omale hea kodu ikka 🙂

Meie kassi saaga jätkus, kui ma leidsin ühe kiisupoja, kirjutasin varjupaika ja hakkasin uurima aga siit tekkis suur  probleem, komunikatsioon MTÜ-ga oli võimatu,  kirjutasin, sain korra ka vastuse, vastasin ja kõik. Ootasin 3 päeva, kuni kirjutasin uuesti, ootasin veel 3 päeva, null oky… raske öelda, et ei soovi meile anda seda kiisupoega … Kirjutasin siis teise kiisupoja osas ja täiesti null vastus. See oli lihtsalt väga nõme. Proovisin siis teist kohta veel,  täitsin isegi ankeedi ära, 5 päeva ei mingit märki, siis mul viskas tõesti üle, mõtlesin olgu, eks siis vaatan äkki fbs keegi pakub või ehk on kusagil mujal mõni kuulutus. Kuna meil autot pole siis on suht raske kusagilt Tallinnast väljast poolt tuua. Nii umbes läks veel paar päeva, kui mu ema lendas mulle kaela, et ta leidis kuulutuse, helistas sinna ja pojad olid olemas, ütles siis meile ka, et tavai orgunnige auto ja lähme.
Räägi veel emale midagi, orgunnib kohe asjad ära. Saigi siis auto orgunnitud ja Padisele sõidetud.
Poegi oli alles veel 2 3- st .Mõlemad olid eriti armsad, üks oli valge laiguline ja selline rahumelne ja siis oli karvane halli triibuline mürgeldis. Ilmselgelt see hall mürgeldis läks mulle ja Mardile kuidagi eriti peale, ta oli nii vahva ja puges koguaeg käru alla peitu. Tal on nagu elu armsaim nägu, suured silmad ja üli lahedad suured karvased kõrvad. Ta oli oma pesakonna suurim ja kõik siiamaani öelnud, et ta nii suur, olete kindel et ta 3. kuune aga näe on ja praegu on ta 5.  kuune ja näeb välja nagu mini ilves .
Kui aus olla, olen ma õnnelik, et ma kusagilt mujalt ei saanud kassi, et saime just meie kiisu neiu Sona, sest ta on nii armas ja energiline nurrumootor, armastab palju rääkida ja vahelduva eduga oleks nagu tassi kohvi ära joonud aga hullemat memmekat poleks ma vist elus ees leidnud 🙂  
Jutt tuli pikk ja logisev, seega jagan teiega meie nunnukast pilte, ta ikka täielik modell, vahelduva eduga muidugi 😀
So one day me and Mart decided that we should take a cat. We had this idea since the beginning of summer because it would be awesome to have a furry little fellow running a round the apartment. The idea of taking a cat turned out to be a lot easier, than really taking it. Mart wanted 100% to take a kitten, I personally would have agreed with older cat aswell but in the end we agreed to take a kitten. We started to browse different animal shelter web pages and even visited Paljassaare cat shelter to see bigger cats. There ofcourse I found one furry girl, who I started to like immedieatly buut another couple loved her too and took her with them, I hoper, that she got a good home. 🙂 
Our cat saga continued. If I found a kitten I wrote to the shelter and asked about it. From there a big problem evolved, communication with NGO was impossible. If I wrote them a letter I got some sort of reply and ofcourse I replied to them aswell and that was it. From there on I waited for three days until I wrote to them again, nothing… Is it that hard to tell me, that they wont give me that kitten. Then I wrote them about another kitten and I got zero replies. I think it was very rude of them.  I tried to write to another shelter aswell and I even filled in a questionnaire, for five days I got no signs from them. Then i really got pissed, I tried to find a kitten from facebook then but every kitten who I found was outside of Tallinn buut because we had no car, it was really hard to get to those locations. For a couple of days more we tried to find a kitty, then my mother finnaly found an ad, she called the guy and he still had two kittens, we only had to get a car. So Mart gota friend to drive us, when we got there there still were 2 kittens, both were really cute, one was white and spotty, other was really furryo and gray and hyperactive. Ofcourse the gray one won our hearts, she was so cute and always hid herself under a cartridge. 
She has like a really cute face, big eyes and really cool big furry ears. She was the biggest one in her family and everyone, who have met her, have asked if we are sure, that she is 3 months old, now she is 5 months old and looks like a little lynx. To be honest im glad, that we didnt get a kitten from anywhere else, that we got our kitten lady Sona, because se is too cute and hyperactive purringengine, somtimes it looks like she has drank a cup of coffe, she loves to talk a lot but I think I haven seen a bigger cinderella in my life. The text came out long and cranky, so I’ll share some pictures of our cuteness, she is like a real model, only sometimes ofcourse. 😀

Kui sona veel pisike oli 3 ja poole kuune 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga