Muu

Mõtted ja muu loba

Ma mainin kohe ära, enne kui keegi väga kaugele jõuab lugeda, et see postitus on minu puhul ebatavaline. See on mix vingust, eneseanalüüsist ja võib-olla natuke ka inspiratsioonist, mis selle teksti kirjutamise tuhina käigus tekkis. Mul oli alguses plaanis teistsugune postitus, kui see mis hetkel tuleb. Ainus põhjus, miks ma selle ümber kirjutasin, on see, et hommikused emotsioonid olid liiga tugevad. Päeva peale, rahulikult tööl omi asju ajades, oli vahepeal aega analüüsida seda kõike. Nüüd aga reaalselt teema juurde.

Minu hommik algas sellega, et lugesin blogi gruppides kõikide EBA postitusi. Miks? I have no idea, ma ei lootnud sealt enda nime leida, kuid siiski miskipärast see mulle morjendav. Võib-olla oli see, et mul on juba mitu kuud olnud iseendaga suur sõda, kus enam ei tea, mida ma oma eluga täpselt teen, ja otsisin äkki mingit märki või lihtsalt tõesti lootsingi sealt ühe postituse leida, kus oleks mu blogi nimi läbi käinud. Igatahes on kindel see, et mu suur sõber identiteedikriis on tagasi ja tekitab mu elus jälle parajalt segadust.

Ma ei tea kui tihti teil see kriis külas käib, aga mul on ta ikka üsna tihe külaline, paneb mind jälle kahtlema kõigis oma elu valikutes ja ideedes. Kas ma teen ikka õiget asja? Äkki peaks tegema teisiti? Äkki ma ei sobigi siia? Ja mu suurim mõte, mis millegipärast ründab tihedamalt kui teised: miks ma seda teen kui kedagi nagunii ei huvita. Isegi mu sõpru väga ei huvita mu kirg. See tegi mind ausalt natuke kurvaks, sest minu jaoks oli see nagu löök allapoole vööd: “wau, isegi mu oma sõpru reaalselt ei huvita asjad millega tegelen – mu blogi ja fotograafia”. Kõik on ainult siis platsis kui tahetakse tasuta fotosessiooni või lihtsalt mingit kasu minust. See võib kõlada nagu nutt ja hala, aga tegelikult on see lihtsalt reaalsus.

Kogu see kupatus tekitabki kriisi, või siis paremini öeldult tunnet nagu ma oleks eluga maha jäänud. Olen alati arvanud, et ma olen selline võistlushimuline inimene ja see on hea, et mul on kirge ajada taga oma unistusi, kuid mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem olen aru saanud, et see on lihtsalt paras needus. Pidev võidujooksmine inimestega, et jõuda nendega samale tasemele, olla saavutanud midagi oma eluga peale selle, et lihtsalt iga päev tööl käia ja päeva õhtusse veeretada.

Nüüd töölt koju jõudes, sattusin kogemata ühe youtuberi video peale, mis oli justkui suunatud minule. Ta rääkis oma maha jäänud tundest ja tõi välja selle, miks me jookseme inimestega võidu, kelle edulugu on täiesti erinev meie teekonnast. See video pani mind mõtlema, et kuidas ma suurest mahajäämishirmust pushin end hullupööra, nii kaua kuni mu tervis alt ütleb. Olen füüsiliselt 4 nädalat haige olnud, kuna pole endale pause lubanud. Selline pidev “hullu panemine” on aga kõige hullem just mentaal tervisele. See pidev hirm, et kui ma midagi kasulikku oma vaba päevaga ei tee, siis ma olen ise süüdi selles, et pole seal, kus tahan olla. Selline mõtteviis ei ole hea. Ma peaks mõne päeva jätma selliseks, kus puhkan ja luban omale, et olen laisk.

Nüüd kaldusin juba teemast pisut kõrvale (see on see, kui tekib kirjutamise tuju). Point on tegelikult see, et mul peaks olema ükskõik, kas ma jooksen teistega samal kiirusel või olen omadega maas. Täiesti suva, et ma olen 25 ja pole siiani midagi märkimisväärset oma eluga saavutanud. Täiesti okei, et ma mõni päev olen nii halvas kohas oma mentaaltervisega, et ei taha isegi voodist tõusta. Oleks lihtsalt aeg parandada suhteid endaga. Olen siiski iseenda suurim kriitik ja vaenlane, aga võiksin olla enda parim sõber ja mitte piitsutada end pidevalt. Olla tõesti Ise enda suurim fänn, vastasel juhul ei saagi keegi teine olla. Seega ma proovin nüüdsest olla enda suhtes parem, lubada omale mentaal tervise päevi, kus teengi asju ainult enda hea jaoks. Lihtsalt ajan oma unistusi omas tempos edasi, tulgu millal nad tulevad, ma ootan neid juba suure õhinaga.

Vabandan jälle kui kogu see tekst on mega segane, lihtsalt tekkis ulme tuhin kirjutada.

6 kommentaari

  • Mari Jaanus

    Mind valdavad aeg-ajalt sarnased tunded. Tihti vajadus saada kinnitust, et kirjutan hästi, et pildistan hästi (ma ei ole isegi fotograaf) ja mõnikord ka paaniline vajadus tunnustust saada. Nagu ka sul, kui kirjeldad, et loodad siiski oma nime kuskil näha… aga ma ütlen sulle, et lihtsalt tee mida sa armastad ja armasta mida sa teed ning kõik saab häst olema. Ma olen 31 ja pole ka elus suht midagi erilist saavutanud, ja kui 25 aastaselt huvitas mind mis teised arvavad, siis nüüd enam tõesti ei huvita. Või no huvitab, aga ma ei põe selle pärast. Elan nii, et endal hea olla oleks.

    • admin

      Väga õieti öeldud 🙂 ma tõesti üritan olla teiste arvamusest sõltumattu aga eks see pikk protsess ja võtab aega 🙂

  • Anneli

    Kulla Carolina! On täiesti ok, et oled 25 ja “pole veel midagi saavutanud”. Usu mind, kui nii vara midagi saavutada, siis edaspidi võib elu üha rohkem mõttetu tunduda. Sa oled 25 ja kõik on ees! See on ju äge! Kõik pingutused, eesmärgid, otsimised… Mäletan nii hästi, kui olin 28 ja tundsin nagu sina. Tundus nagu oleksin valel ajal sündinud…
    Su teksil on hea stiil. Edu!
    Ahjaa, see tasuta töötamine – mina mõtlen nii, et enamasti on kasu pigem tasuta töötamisest kui mittemillegi tegemisest. Puhkust on muidugi ka vaja 🙂

    • admin

      Tõsi, paar päeva on möödas ja ma lõppuks tunnen, et asjad vaikselt loksuvad kuhugi suunas 🙂 aga aitäh nende julgustavate sõnade eest !!

  • Sass

    Naljakas kui palju olen isegi tundnud end täiesti kasutu vend olevat lihtsalt, vaikselt diivanisse sulamas, samal ma saan üsna palju tunnustust oma tegevuste kohta. Mingivahe kirjutasin rohkem, nüüd kaldun taas fotograafiasse. Toetust saan enim ilmselt seetõttu, et ma olen lihtsalt üks kutt kes on valmis asju tegema isegi kui ma selles kohe kõige parem ei pruugi olla ja kuna teen, jään jalgu ja kuna jään jalgu, saan tunnustust.
    Sinu öeldu pani igatahes mõtlema ja nüüd, kolm päeva peale postituse lugemist ja ma ei tea kui mitu kommentaari hiljem, olen lõpuks siin. Seekord vist päriselt midagi kirjutamas.

    Ma olen ka 25 ja ei ütleks, et just hull saavutuste järele kuid utopist-perfektsionist kõlab üsna täpselt ja ega see noorele inimesele just alati lihtne ei pruugi olla. Lahkusin healt töökohalt, otsustasin proovida elada hetkes. Ei tea kas elu muutus just lihtsamaks aga tunne on, et isegi pea peost-suhu elades olen ma vähemalt rahul selle vabatahtliku soodaga, keda olen.

    Samas suva see. Sa oled inimene ja eks meil kõigil on omad hetked. Ikka käib kett maha, ikka vaja mingit puhkust-hooldust. Me ei ole masinad ega saagi olema.

    Vahest hea ongi – masinana ei oleks sa sina ja olemata sina ei oleks sa midagi südamest loomas.

    Keep up the good work, kiddo.

    P.S. Sorri kaootilise mõttekäigu eest, ma olen kohutav kõnede pidamises aga see tundus ära kuluvat. :d

    • admin

      Su kaootiline mõtte käik väga oky! Ja tegelt eks selle loov inimese elu olegi raskem kuna sa tahad siiski selle asjaga tegeleda mis hingele head teeb aga oled sunnitud mugavama elu pärast tegema tööd võibolla mis pole nii meeltmööda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga