Muu

Elust, vaimsest tervisest ja muudest projektidest

Hello, long time no see. Tulin seda viga parandama. Pärast viimast Dolomiitide postitust tuli väike paus sisse, aga seda ikka juhtub. Nii tore oli saada positiivset tagasisidet selle postituse osas. Loodan, et inspireerisin kedagi matkama minema. Igastahes mõtlesin, et ma pole üliammu niisama üldist lobapostitust kirjutanud, seega here I am, lobisen teiega nata. Nagu pealkiri ütleb, siis natuke juttu elust ja natuke vaimsest tervisest, mis minu ühe uue projektiga seotud, seega alustame siis kusagilt.

Mõtlesin, et parim on vist alustada sellest, kuhu ma viimasel ajal endaga jõudnud olen. Nimelt mul oli sel aastal päris pikalt kõik täiesti okei, ei olnud väga jälge sellest, et mul oleks depressioon ja juba hakkasin mõtlema, et see lahkunud mu elust. Ma küll tean, et see ei käi tegelikult nii, kuid saate aru, mul oli viimane halb depressiivne episood veebruaris ja märtsi keskpaigas. Pärast seda oli täielik vaikus, polnud sellist tunnet, et ma oleks endaga jälle sinna musta auku vajunud.

Kuid siis tuli oktoober, kõik algas jälle. Olin pidevalt väsinud, motivatsiooni tase kukkus iga päevaga ja aina rohkem puudus tahet midagi teha. Elu tundus olevat jälle mõttetu ja tekkis tihti küsimus, miks ma siin üldse olen, mul pole nagu elu missiooni. Paanikahood tekkisid tihedamini ja tundsin, et ma olen endaga nii põhjas kui põhjas vähegi olla saab, kuigi ma tean, et mu elul pole apsull midagi viga. Mu aju lihtsalt otsustas, et tavai we´re depressed now and here, have a side of really bad anxiety as well. Kõige hullem tunne üldse, sul on null motivatsiooni midagi teha peale lihtsalt olemise ja päeva õhtusse veeretamise ning siis tuleb ärevus, mis tekitab sinus süümekaid, et sa midagi ei tee, amazing!

Enamus inimeste jaoks kes mu blogisse vahel sattuvad tuleb see kindaslti üllatusena et mul on depressioon sest ma pole seda osa oma elust kunagi blogis kajastanud. sest kuidagi ebamugav tundub mu jaoks siis ma proovin sellest üle olla praegu ja lihtsalt ignoreerida enda mõtteid mis ütlevad et kustutaksin selle osa oma postitusest ära. See kord ma ei kuula oma mõistust ja lihtsalt jättan selle alles sest see on osa minust ja ma proovin sellega hakkama saada. See ka tihti põhjus miks ma blogisse jõuan harvem kui ma tahaks sest ideesi mul ulme palju millest kirjutada aga siis tuleb mu mõistus ja on nagu how about no ?

Igastahes ma liigun selle teema juurest natuke lõbusama teema juurde. Kõige selle halva ja suure masendusega tekkis projekti idee, nimelt just fotoprojekti. Algne idee oli, et mis keerleks kind of Harry Potteri maailma ümber, kuid see kadus kiiresti, sest ei tundunud kuidagi päris see. Idee arenes siiski välja inspireeritult sellest maailmast. Seletan siis seda lauset natuke lahti, inspireeritud sellest maailmast nii, et pildid on maagilised. Need ei ole otseselt Harry Potteri maailmast, kuid siiski sellest inspireeritud. Eks ma seda väga hästi lahti ei seletanud, aga siin on üks pilt, mille ma täna lõpuks valmis sain. See pole päris Harry Potteri teemaline, kuid siiski sellest maailmast tugevalt inspiratsiooni saanud.

Pirita kloostri varemed maagiline

Selle fotoprojekti idee on jutustada lugu minu teekonnast oma mental healthiga. Kui tavaliselt tehakse selliseid teemaprojekte abstraktsete ja suht horror teemaliste fotodega, siis ma tunnen, et see pole päris minu jaoks. Teema on küll sünge, kuid mitte alati. On ka paremaid ja kergemaid päevi ja alati ei pea olema selleks sünge ja abstraktne foto, et seda edasi anda. Näiteks ülalolev pilt jutustab minu jaoks seda, milline on mu mõttemaailm, kui mul on ärev päev. Kuidas mu mõtted lendlevad ühest nurgast teise ja kuidas proovin neid kuidagimoodi taltsutada.

Veel üks teema, mis mul esile tuli, kui olin sügaval oma mõttemaailmas ja proovisin end sellest mustast august kuidagi välja saada on see, et ma olen kuidagi liiga kinni Instagrami maailmas. Liialt mõtlen üle, mida teised minust ja minu piltidest mõtlevad ning ei anna endale piisavalt vabadust olla loominguline. Eks ka see pilt, mis ülal välja tõin, on out of the box kui nii öelda. Ma otsustasin, et lihtsalt hakkangi looma seda tüüpi pilte, mis mulle meeldivad ja lõpetan selle engagementi üle paanitsemise. Päris hea on enda jaoks seda kirjutada ja endale öelda, kuid ma tean juba ette, et see saab olema pikk ja raske teekond. Mul on siiski vaja ennast sellega ületada ja oma mindseti muuta.

Selle teemaga seoses olen nii kahe vahel, kas ma peaks uue Insta konto tegema või ei. Tahaks hakata vahepeal ka looduspilte postitama, aga samas mul pole neid pilte nii palju, et saaksin mingi 4 korda nädalas või isegi kord nädalas postitada. Seega olengi nii kahe vahel, et mida ma teen. Kas teen nullist uue konto või teen lihtsalt @misscarolinak kontole full rebrandingu ja hakkan siis sinna postitama nii reisi- ja droonipilte kui ka niisama pilte endast. Ausalt, see ei kõla üldse halvasti, kuna ma kind of done oma igava lõusta contentiga ja ma tunnen, et tahaks midagi enamat teha. Kuid mis teie arvate? Andke mulle teada, mis teie arvamus on, et kas on okei postitada loodus- ja maastikufotosid enda fotodega segamini (ilmselt kaotakisn lambised pildid ära ja paneks ka enda fotodele rohkem mõtet taha).

Igastahes jah, selline see eluke praegu on. Kuigi see on vaid mingi osake elust ja ma arvan, et kedagi ei huvita väga startup maailma töö, siis ma ei hakanud seda siia lisama. Kui siiamaani jõudsid, siis aitäh, et lugesid mu mõtete segadust. Lisan siia alla mõned fotod ka, et ei oleks ainult juttu 😀

Ungru lossi varemed droonipilt
Droonifoto
Loodusfoto drooniga
Läbipaistev vesi droonifoto

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *