Fotograafia

Kuidas ma fotoshuudil ärevuse käes lämbusin

Pealkiri kõlab dramaatiliselt, kuid tegelikult oli asi rohkem selline, et astusin oma hirmule vastu. Mul on tõsine hirm inimeste ja nende arvamuse ees, seetõttu ma pole ka näiteks enese portreesid viimasel ajal teinud. Kuna mul tekkis inspiratsiooni hoog ja ilm oli nii ilus, siis otsustasime minna Jägala joale pildistama. 

Ma ei tea, mida ma omale ette kujutasin kui mõtlesin, et jaa lähme Jägala äärde sellise ilmaga, seal ju kindlasti pole inimesi ega midagi… Inimesi polnud mega palju, aga neid oli ikka omajagu, seega mul oli parajalt paanika seal. Eriti tekkis paanika siis kui olin outfiti selga ajanud ja proovisime paar test pilti teha. Mingi hetk hakkas see ärevus lihtsalt ennast koguma ja koguma, kuni ma lihtsalt istusin kükakil ja nutsin, et ma ei tee seda edasi. Ma lihtsalt ei suutnud oma ärevushoogu tagasi hoida ja mõtlesin, et suva, ma ei tee seda. 

Kirjutades võib see tunduda leebem kui ta oli tegelikkuses, sest ma andsin endale aega maha rahuneda ja proovisin uuesti, kuna ma pole just allaandja tüüpi inimene. Teisel katsel mul hakkas nagu ükskõik. See oli kuidagi nii naljakas tunne, et mu hirm järsku kadus kuhugi. Ma ei tea kuhu mäe taha see kadus, olin lihtsalt nagu “fuck this”, las peavad mind full hulluks kui see neid õnnelikuks teeb.

Pildid muidugi ei tulnud nii head välja kui ma oleks tahtnud, aga siiski olen päris uhke enda üle, et suutsin sellises kohas poosetada.

Mõni inimene võib nüüd tulla väitma, et see pole mingi paanikahoog, mis sul oli jne jne. Reaalsuses mul viskas sisuliselt silme eest mustaks sel momendil. Seega ma ausalt ei mäleta väga midagi sellest, kuidas ja tänu millele ma maha rahunesin. 

Igatahes ma lisan siia mõned enda arvates paremad pildid sellest shuudist. Kuigi need pole ideaalsed, siis ma olen siiski pigem rahul.

kuigi süda peksis sees siis tunne oli siiski päris hea 🙂


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga